Lühikokkuvõte: õiguskantsler Ülle Madise tegi hiljuti natuke kummalise ettepaneku: lubada juriidilistel isikutel annetada parteidele raha (õiguskantsleri ettepanekul ei ole ametlikku jõudu). Karl Lembit Laane argumenteerib, miks see on halb idee. Ta kasutab valdavalt USA õigusruumist pärinevaid näiteid, aga päris mitmeid neist kõlbavad täitsa.

Kuna ettevõtete omanike, kodanikuühenduste rahastajate ning ühiskonna jõukamate kihtide (kes mingil määral kattuvad) poliitilised eelistused võivad erineda tavakodanike omast märkimisväärselt, võib see viia seaduste ja otsusteni, mida laiem avalikkus ei toeta. Kodanikes süveneks ajapikku taju, et poliitikat on võimalik osta, demokraatlikud institutsioonid ei peegelda enam rahvast selle mitmekesisuses ning põhimõte “üks isik, üks hääl” on asendunud põhimõttega “üks euro, üks hääl”.